Eesti jaakobitee lugu

Paljud inimesed, kes on käinud Camino de Santiago teel, on hiljem tõdenud, et see kogemus on neid muutnud: aidanud ennast leida, probleemidele lahendusi näha, otsustada uute alguste kasuks, sõlmida rahu enda ja teistega. Rännak muudab tänulikuks ja toob kaasa soovi “teele” midagi tagasi anda, oma kogemusi teistega jagada ning teha midagi palverännu heaks oma kodumaal. Niimoodi on sündinud palverändurite ühendused erinevates Euroopa riikides ja see on toonud kaasa rahvuslike jaakobiteede rajamise.

Oleme pidanud Eesti palveränduritega mitmed mõttetalgud, teed otsides kõndinud sadu kilomeetreid, salvestanud rajalogisid, otsinud ööbimiskohti ja teinud muid ettevalmistusi. Soovime palverännu tee rajada kirikust kirikuni, kihelkonna keskusest kihelkonna keskuseni, ning planeerida päeva pikkuseks kuni 30 km. Oleme tee planeerinud nii, et igasse päeva jääb poe külastamise ja majutuse võimalus.

2021. aastal on toimumas ürituste sari “Püha aasta 2021 Eesti jaakobiteel”, mille raames kogu tee 1-2 päeva kaupa ühiselt läbi kõnnitakse. Jälgi reklaami facebookis ja camino.ee lehel.

Püha aasta 2021 Eesti jaakobiteel:

I etapp Tallinna Toomkirik – Saku Toomase kirik – Hageri Lambertuse kirik

7. mail kogunesid seltsi eestvedamisel 25 palverännu huvilist Tallinna Toomkirikusse, et ühiselt alustada rännakut Eesti jaakobiteel. Üritusele lisas kaalu EELK peapiiskop Urmas Viilma osavõtt. Uue palverännuraja alguspunkti olid uudistama tulnud EELK avalike suhete spetsialist Regina Hansen ja Eesti Kiriku peatoimetaja Liina Raudvassar. Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru saatis rändurid õnnistussõnadega teele. Kiriku ees tehti ühispilt ning rännak võis alata. Kuna tegemist oli juba varem plaanitud nö pidulikuma rännuga, siis olid teele jäävate kirikud uudistamiseks ja kohtumisteks avatud. Tallinna ja Nõmme piirkonnas jäi teele kümme kirikut, millest seitsmes oli külalislahked koguduste inimesed palverändureid ootamas ja jagasid põnevaid lugusid ning teele õnnistussoove. Kõigile ränduritele kingiti teekonna alguses Eesti palveränduri pass, igas kirikus sai palverändur passi mälestuseks templi. Rändurid nimetasid hiljem suureks imeks, et ühe päevaga õnnestus tutvuda nii paljude erinevate koguduste ja kirikutega. Nõmmelt edasi viis meie jaakobitee mööda Pääsküla raba loodusrada ja Männiku metsa Saku poole. Enne Sakut tehti väike jäätise- ja kohvipeatus, siis olid jäänud vaid viimased kilomeetrid Saku palvemajani. Imetleti vana palvemaja ning kõnniti uude Saku Toomase kirikusse. Õpetaja Magne Mølster võttis meid lahkelt vastu, tutvustades nii palvemaja kui uut kirikut. Koguduse liikmed kostitasid rändureid rikkaliku õhtusöögiga ja pika päeva lõpetas ilus õhtupalvus kitarri saatel, vaikuse, palve ja muljete jagamisega. Palverändurid puhkasid ööund kirikusaalis.

8. mail alustasime teekonda Saku kirikust Hageri Lambertuse kiriku poole. Olime jõudnud pealinnast välja ja sel päeval saime suurema osa teest käia kevadises looduses. Päeva esimene pool kulges mööda käänulist ja maalilist Keila jõe kallast. Peavarju lõunapausiks pakkus ränduritele Kiisa ajalooline raudteejaam. Kiisalt Hagerisse kulges jaakobitee juba mööda suuremaid teid läbi Sutlema mõisa. Rändurid tegid väikese kõrvalepõike Hageri palvemajasse, kus Sigrid Põld võttis külalisi vastu ja rääkis väga põnevalt Vennastekoguduse ajaloost ja tänapäevast. Nüüd oli jäänud käia veel palverännu viimane kilomeeter Hageri palvemajast Hageri Lambertuse kirikusse, kus õpetaja Jüri Vallsalu juba ootas ja saabuvaid rändureid õhtupalvuse ning kosutava jumalasõnaga tervitas. Kogudus kostitas rändajaid kohvilaua ja sooja supiga. Kaks päeva Eesti jaakobiteel olid õnnelikult Jumala abiga läbitud. Kokku rändas kahel päeval jaakobiteel 29 palverändurit ja kõnniti ligi 52 km.